Berni alpi karjakoerad ja welsh corgi cardiganid

Ajalugu ja tänapäev

Huvi loomade vastu on mul olnud varasest lapsepõlvest. Koduses maatalus oli peres alati mitu koera ning neile lisaks ka teised koduloomad. Eks see "loomapisik" olegi sellest ajast pärit. Oma elukutsegi mõtlesin enda jaoks välja juba enne kooli minekut - saada loomaarstiks.

Kõige esimeseks oma koeraks võin pidada segaverelist väikest koera Todi, kes meenutas paljuski welsh corgi pembroke'i. Juba sünnipäraselt sabatu punase karvaga ja kikkis kõrvadega madalajalgne rebaseilmega koerakrants, kes hästi ka karja ajas, on oma 15 eluaastaga mulle igaveseks hinge jäänud. Oma iseloomult ja tegemistelt oli ta väga sarnane meie praeguse cardiganitüdruku Fionaga.

Vahepealsetel aastatel viisid õpingud mind kodust eemale ning sel ajal mul päris oma koera polnud.

1998. aastal tõime oma uude kodusse Johanna, kelle esivanemateks olid ema poolt rottweiler ja isa poolt bernhardiini ja pikakarvalise collie segu koer. Pesakonnas oli 6 kutsikat ning kõik nad olid oma välimikult väga sarnased.

Johanna oli meie koerakarja raudvara, kes õpetas ka kõik teised koerad meie territooriumi valvama.

Huvi berni karjakoerte vastu tekkis aastal 1997, kui nägin Pärnusse tulnud esimest bernikutsikat Nallet. Teadsin, et see on koer, keda endale ükskord tahan. Pikad ootused ja vaheläbirääkimised päädisid lõpuks Manni saabumisega Soome kennelist Black Amiikos. Suur tänu Sirpale fantastilise kutsika eest. Manniga näitustel ja koolis käies sai "koeramaailmale" lõplikult käsi antud.

Kennelinimi "Margarita Nigra", mis tõlkes ladina keelest tähendab musta pärli, sai FCI-s ja EKL-is registreeritud aastal 2004.